Muljeid Rahvusvahelise Urantia Assotsiatsiooni konverentsilt

Augusti algul oli mul võimalus viibida Urantia konverentsil USA-s, täpsemalt, New Yorgis. Kogu konverentsiga seotud tegevus toimus Staten Islandil asuvas Wagneri Kolled¯is, haruldaselt hästi loodusesse sobitatud hoonete kompleksis, mis juba iseenesest häälestas rahule ja rõõmule. Õppehooned olid suhteliselt heas korras, vähemalt need, kus meil õnnestus viibida. (Sama on raske öelda ööbimispaiga – kooli ühiselamu kohta, sest seal oli veel tublisti “kasvuruumi”). Meeleolule mõjus positiivselt ka ilm, mis polnud liiga lämmatav. Natuke häiriv tundus vaid võõrustajate tungiv soovitus kasutada ohtrasti sääsetõrjevahendeid: nimelt oli just enne meie saabumist State Islandi elanike seas avastatud paar Lääne-Niiluse viirusest nakatatut, ja seda väga ohtlikku haigust levitavad just sääsed. Esimesel päeval võtsime hoiatust üsna tõsiselt ja katsusime käia igatpidi kaetult ning “tõrjutult”, siis aga taipasime, et kolled¯ asub nii kõrgel mäe otsas, et sääsed sinna ei kipugi. Isiklikult ei näinud ma kogu konverentsi kestel mitte ainsamatki sääske.

Konverentsi õhkkond oli ümbrusega ideaalses kooskõlas – niisama rahumeelne ja rõõmus. Konverentsipäevad olid mõnevõrra rutiinsed: kell pool kaheksa hommikusöök koos hommikupalvusega, kell üheksa esines mõni muusikakollektiiv ja poole kümnest kuni kaheteistkümneni toimusid plenaaristungid. Pärast lõunat oli kella poole kahest taas poolteist tundi loenguid, millele järgnesid omavahelised arutelud ning seminarid kuni õhtusöögini (kell kuus). Õhtud olid isetegevuse päralt – sõlmiti uusi tutvusi, musitseeriti ja tunti end igati mõnusalt. Igal õhtul oli ka kontserte või esitati Urantia raamatust inspireeritud mitmesuguseid etendusi, nii sõnalisi kui ka tantsulisi ja muusikalisi. Need viisid kuulajaid mõnikord lausa ekstaasi.

Isiklikult mulle jätsid sügavaima mulje kolm etteastet – Urs Ruchti klaveril, hollandlaste kvartett ja Suzanne Kelly Wardi kirjutatud sketš. Tekst oli nii vaimukas ja särav, et innustas kõiki esinejaid, kaasa arvatud meie Ruth, andma endast parima. Saal sai igatahes südamest naerda.

See oli esimene Urantia raamatu alane konverents, kus olen viibinud, ja loodan, et ei jää ehk viimaseks. Kõik kohalviibijad näisid mõtlevat ja tundvat üsna ühtemoodi ning polnud mingit tähtsust, kust sa pärit olid: ühine Urantia-huvi liitis kõiki ja kui ise vähimatki valmisolekut üles näitasid, oli sul vestluskaaslasi küllaga võtta. Minu toakaaslane oli USA läänerannikult pärit Kathy, väga temperamentne naine, kes alles umbes pool aastat enne konverentsi oli avastanud enda jaoks Urantia raamatu. Et mina tundsin ajavahet teravamalt kui tema, siis eelistasin õhtuti veidi varem pikali visata, tema liikus märksa rohkem ringi, nii et olime koos põhiliselt hommikuti. Praeguseni pole meil sidemed katkenud.

Üldiselt peab ütlema, et kogu meie kaheksaliikmeline rühm (+ kaks last) sobis omavahel hästi, mis oli omaette lisaväärtus.

Järgmine konverents toimub ülejärgmisel aastal Prantsusmaal ja loodan, et see on rohkematele meie inimestele taskukohane. Asi on seda väärt, et proovida vähemalt kordki mõnel rahvusvahelisel kogunemisel käia, saamaks osa sealsest heasoovlikkusest ja sõbralikkusest. Uskuge, ka teie ise muutute paremaks, vähemasti mõneks päevakski!

Helje Heinoja